Vahepeal

Kavadarcit on tabanud kohalike jutu põhjal suurim külm viimaste aastate jooksul. Kuna kohalikud tegelevad minevikuga suhteliselt loominguliselt, siis ma ei ole päris kindel, et see ka tõsi on. Eestiga asja võrrelda ei anna, aga miinuskraade on küll ja talvejope leidis ka lõpuks kasutust. Igal pool on parajalt jahe ja pea igas siseruumis võib tabada minituule akende ja uste juurest ründamas. Nagu juba ammu katsetatud, siis harjub kõigega.

Meie kallis kodus keeldub kööki, asenduselutuba ja esikut (ühtlasi ka vannituba) soojas hoidev värgendus töötamast, nii et söögitegemine on kole ja palju etem on kellelegi külla sattuda. Praegu harrastan jopes kirjutamist, sest köögis ei sega ma ühtegi magavat inimest.

Viimased pühadevärgendused sai üle elatud Drenovos, mis oli ikka üllatavalt põnev. Küla noored tüübid teevad ennast kollideks ja ahistavad külaelanikke. Peamiselt küll hirmutavad lapsi. 13. veebruari õhtul jooksevad ringi ja on rõõmsad, ööpoole hakkavad majast majja käima, et midagi saada, seejuures käiakse tõesti kõikidest majadest läbi, nii et hommikul seitsmeks ollakse omadega mäel.

Hommikul tehakse käed musta lögaga kokku ja aetakse külainimesi taga ja tehakse nende näod, käed ja halvemal juhul ka riided kokku. Kuna enamik noormehi on ka minu “õpilased”, siis olid nad väga positiivsed minu määrimise osas.

Ühtlasi otsustasin endale uue pere hankida, kelle juures ma seal olin. Minu kuueaastane õde ei pese hambaid, aga see-eest kaks vanemat on tublid ja korralikud, ainult õppida ei viitsi… No mis motivatsiooni sul on, kui sa tead, et ülikooli ronid paberi pärast ja hiljem niikuinii tööd ei saa selles valdkonnas. Pärast abiellumist enam naised haridusteega ei jätka, kuigi siin see ikka muutub, aga seega mu asendusema on põhiharidusega. Talle tundus täiesti võimatu, et Eestis on ka noortel vanematel tahtmise korral kõrgharidus.

Ühtlasi kohtusin ka huvitava Austraalia perekonnaga, milles ema oli makedoonlanna. Oma nelja lapsega, kellest kaks olid kooliealised, otsustasid nad aastaks Makedooniasse tulla. Sugulased Austraalias, Rootsis ja Saksamaal on siis kohustuslikud.

Vahepeal on siin mõned uued suured muutused toimunud, nagu detsembri Euroopas viisata reisimine ja avalikes kohtades suitsetamise keelamine. Esimese üle olen lihtsalt rõõmus, aga teine on lausa suurepärane. Pärast igat kohvijoomist või baaris istumist ei pea tervet komplekti riideid masinasse viskama. Kohalikud on muidugi kurjad ja juba on peetud kohvikute/baaride streik. Seejuures ei ole mingied suitsuruume või eraldi osi, vaid kõik aetakse õue. Paraku olen juba jõudnud kohta, kus sees siiski lubatakse veel suitsetada, sest omanik on politseist…

Albaanlasi püüdsin mõista paar päeva Tetovos, kus on kaks vabatahtlikku Poolast. Peamiselt albaanlaste linnas elades, on nad ikka päris segaduses, mis keelt õppida tuleks. Ühelt poolt on neid makedoonia keele tunnid, aga keegi nendega seda keelt ei räägi ja mõni inimene ei ole isegi nõus rääkima, aga päris albaania keele kasuks pole nad ka otsustanud.

Mina suutsin täiesti närvi minna kolm öösel uskumatut juttu albaanlase suust kuulates. Päriselt ka, ma püüdsin alguses mõista ja kohati ma mõistangi, aga kui mulle seletatakse, kuidas Makedoonia valitsus tahab Makedooniat kaheks riigiks teha, et oleks albaanlaste ja makedoonlaste oma, siis olen lõplikult alla andnud. Olen alati aru saanud, et küsimus on territooriumi laiendamises. Õnneks kohtusin mitmete toredate albaanlastega, heade suhete nimel otsustasin poliitikat ja ajalugu mitte analüüsima hakata.

Õnneks jõudsin ka Popova Šapkale lauatama, kuigi mul polnud midagi oma asjadest kaasas, sest pidavat lumetu olema. Lõpuks oli üksjagu lund, ilusaid vaateid, sõidukindlust ja lusti. Rajad küll hooldamata ja tõstukid kohati väga ekstreemsed. Mingi jutu järgi ei viitsi riik, kelle omand see on, eriti midagi uuendada ja nii see seal laguneb. Makedoonia suusaseltskond oli igatahes kohal ja rõõmus.

Tundsin ennast esimest korda päris noore inimese moodi ka Kavadarcis. Täitsa Eesti moodi oli üks hetk, kohalikega kohvi juurest kohvi juurde, autosõitu, toredaid noori inimesi, kellegi vanemate kontoreid ja väikeseid parke. Arutada oli palju ja põnevat. Oli nagu päris.

Aa, ja see, et ma tunniajase etteteatamisega toanaabri sain, on vist ka teatamata. Aga Poolast on minu päris esimene toanaaber. Tema korralikkus või vähemalt püüdlus selle poole tuleb kindlasti kasuks. Kuigi koristamisaeg mul täielikult napib, motivatsiooni on muidugi palju:D Pärast kaht nädalat peaks ametlikult mõne vaba õhtupooliku leidma, et koristada.

Viimased nädal aega veetsin eesti inimesega eesti keelt rääkides, mis oli ütlemata tore ja kainestav. Ühtalasi kaotasin pool oma make ja inglise keele hääldusest ja püüdsin kõigiga vales keeles rääkida. Raske on, kui tundub, et emakeeleks on saanud kolm keelt. Raske on, kui isamaaks on kaks riiki. Ja pärast viit päeva siin tuleb lause “Ma ei tea, kuidas sa siit kevadel ära lähed”, siis tundub, et keegi nagu natuke mõistaks.

Lapsed on jälle koolis, hämmastavalt rõõmsad ja aktiivsed, muud inimesed on langenud talveunne või masendusse, mis on vähem motiveeriv. Minul ootab ees nädal Istanbulis, nii et õnn on õue peal ja elu ilus. Vahepeal on jõutud kaks korda Bitolasse, korra Prilepisse, paar korda Drenovosse, Skopjesse eesotsas mustlaste linnaosa Šutkaga. Külastatud igasugu inimesi igasugustest rahvustest.

Muide, need hulluksajavad jõulutuled on pea kõikjalt maha võetud, siinsetes riikides peab lihtsalt seda õudset tulukeste aega läbi elama, muidu ei usuks.

Pildid homme (üks päev tulevikus võib-olla)