Kaitstud: Riias

veebruar 5, 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Tõesti

detsember 20, 2012

Erasmuse programmi peetakse ikka parimaks viisiks, kuidas võõras kultuuris seda iganoreerides elada. Näide minu sellest nädalast.

Otsustasin teha kiirvisiidi Bajasse, 37 000 inimest, mõned couchsurferid, üks kes mind isegi majutas, üldiselt elav koht, aga noored liiguvad ära suurematesse linnadesse ülikooli. Mingi hetk rääkisime maksudest ja palkadest ja kõigest sellest, millest asjalikud inimesed teada tahavad ja üks hetk ma ei saanud enam aru, teema oli pööranud demonstratsioonidele. Hmm, kui jutt juba sinnapoole läks, siis peaks vist mingi seos Ungariga ka olema…Aa, et ungari üliõpilased protesteerivad koos keskkooliõpilastega üle riigi ülikooli puudutavate muutuste üle, polegi nagu märganud. Järgnevatel päevadel tegin oma vea heaks ja teadsin Szegedi demonstratsioonipäeva ja kogunemiskellaaega, aga nagu ikka – mul on suuremaid probleeme kui Ungari hariduspoliitika. Elagu ignorantsus.

Aga kuna ungarlased ei ole nagu prantslased või türklased, kes esimese asjana tänavatele lähevad (elagu stereotüübid), siis saab asi olla veel halvem kui halb. Olukord on muidugi keeruline, nagu ikka kui mängus on poliitikud ja otsused, aga näiteks taheti tasuta kohti jätta alles 10 000, kuigi neid sel aastal sisseastunutele oli veel 55 000. Ja ühtlasi oli praegust reformi läbi viiv erakond eelmise võimu ajal läinud vastu väikesemahulise õppemaksu seadmisele. Need on ungarlaste arvamused ja jutud, tõele ei püüa jälile saada. Eesti haridusreform ajaks mind ilmselt nutma, kui ma sellest midagi teaksin, aga eeskujuliku üliõpilasena ei ole mul ka ühtegi sõpra, kes teaks ja mulle räägiks, mis tegelikult juhtuma hakkab. Nagu see trall vene koolidega, halloo, kas te olete hulluks läinud?

Ungarlased hakkavad mulle nii eestlastele sarnasetena tunduma, meil on vist ühiseid vaenlasi lõpuks piisavalt.

Ja minu tänane saavutus on matkapoes ungari keeles pläkutada varustusest ja aru saada, vist igas valdkonnas nad ikka ei leiuta oma sõnu. Noh, näiteks et liiter on liiter. Juhhei!

ImageÜks Baja katolikukirikutest, mulle meeldib nendes kirikutes see, et tihtipeale saad sa hoonesse sisse, aga seisad seal trellide taga. Nii nagu jumal oleks liiga oluline, et sa saaksid pühasse paika suvalisel ajal minna ja kontakti otsida. Säh sulle, sa oled väike ja tähtsusetu ja mul pole sinu jaoks aega. Jäta teade. Aga tore on see, et sisse saab ja igavese paganana ei julgeks ma niikuinii kaugemae astuda.

ImageÜkskord ma ei suutnud jälle vastu panna mustlaslastega joonistamisele, mis lõppes kamba lastega mostari bussijaamas kausta ja raamatute otsas joonistades ja kirjutades. Kuni nad oma suurte peredega edasi/tagasi pidid minema. Ma olin ilmselt ta suurim fänn. Mostaris oli ainult turiste muidu, nagu mitte jugoslaavia turiste, ma ei tea, mida ma sealt tipphooajal otsisin…

Image

  Ühtlasi soovitan minna reisima Horvaatiasse, kuigi seal on palju Lääne-Eurooplasi.ImageVeel rohkem soovitan minna Bosnia ja Hertsegoviinasse, Föderatsiooni, sest nagu ühes korralikus Balkani riigis ei sega nende moslemiks olemine neil õhtuks ennast üles lüüa. Bihac.ImageKulla ja karra nägemiseks Srpska Republikasse, kus on iga nurga peal uus õigeusukirik kerkimas. Banja Luka.ImageEi anna pead, kas see on Sarajevos või mitte, aga kaldun sinnapoole, elagu Bosnia!ImageJa lõpetuseks veelkord Mostarist, kuhu kerkis katoliku kirik hetsegoviinlaste auks. Mostari vanalinn on ilus ja minaretid kirsiks tordil, AGA Bosnias ei saa keegi kedagi rahule jätta ja miks rõõmustada selle ideaalse terviku üle, kui sinna saab ühe õuduskiriku katolike jaoks ehitada, eks.

Bosnia pildid on 2011. aasta suvest, Balkani igavesed järellainetused..

 

Luca napja

detsember 15, 2012

ehk Lutsa päev ehk Lutsia päev ehk…kui kõik soovijad saavad teada, kus on nõiad ja kes on nõiad ja püüavad siis ellu jääda jälle targemana. Neiud valavad tinast oma tulevasi mehi, kuigi ma oleks parema meelega oma lõputööd valanud. Plönn oli paraku kõike muud kui üks valmis uurimistöö, milline pettumus.

Ühtlasi proovisime kõike, mida ühed algkoolilapsed proovima peavad…

Imagenagu piparkookide kaunistamine

 

Imagevõi “viljanuku” tegemise, mis oma kasvavate juuste järg näitab rikkust järgmiseks aastaks. Peaks vist enda oma vette panema lõpuks. Viljapoiss on tegelikult mansi ahv, nagu märgata on. Ja õmblemata tehtud, sest see pidavat keelatud olema Lutsia päeval.

Lisaks kuivatatud maisitõlvikutelt maisi eemaldamine, mis küll väljakutsuv oli ja sõrmedele natuke liiga tegi. Kuigi vahepeal õpetati meid teist maisitõlvikut abivahendina kasutama, mis mõne jaoks päris hästi toimis. Ma süüdistan oma ebakorrapärast tõlvikut.

Kolmeteistkümnest puidust tehtud tooli pealt nõidu ei otsi, unustasin hakata seda pühadest tegema ja niikuinii mu mooniseemnevarud on otsas. Nad saaksid mu kätte. Aa, selle unustasin ka, et ma pole ju mees.

Küünalde kaunistamine muidugi ka! Ehk jõuan kolmanda advendiga joone peale jõuluootuses.

Szegedis sadas vahepeal maha lumi.

Image

Aga üle nädala sajab vist akna taga jälle vihma. Oligi ootamatu see suur talv siin.

Viimase aja põhilõbustus on ajada taga õppejõude, et nad õigesse lahtrisse õigeid asju kirjutaks. Süsteemid, süsteemid…

detsember 1, 2012

Image

 

Kuidas taimed paneelmajade vahel ellu jäävad. Arad

Olen kõigile isiklikult pasundanud, et tuleb vaadata serbia filmi “Parada” 2011(The Parade), sest see on nii naljakalt balkanlik ja kogu see geiparaadi teema sinna otsa lisab põhja, millelt balkanlus välja võiks lüüa, veelgi. Ja võib-olla rohkem välimusel põhinedes tuletab see peatne abikaasa ja nõudlik pruut mulle lõputult serbia keele õpetajat meelde. Serbia keele tund on üks geniaalsemaid siiani, vahel me räägime kunstküünest ja kuna ma paljust aru ei saa, siis ma moe pärast jõllitan ka oma küüsi, mis sel aastal üle ei tea mitme aasta lakki nägid. Kõik integreerumise nimel!

Ühtlasi võib lugeda raamatut The Invisible Bridge (Julie Orringer), mis räägib küll äranämmutatud teemast – juudid enne Teist maailmasõda ja selle ajal ja pärast ehk ka, aga on ikkagi tore. Käisime Debrecenis ja Miskolcis sel ajal ja kuna raamatu peategelane on Debrecenist ja selle lähiselt, siis käisin raamat käes ringi, otsisin juudi gümnaaiumit, sünagoogi ja õigeid tänavaid.

ImageImageImage

Miskolcis jalutamas

Liiga palju on neid üdini positiivseid inimesi mu ümber, kes ei näe probleeme ja ei tea, kuidas probleemidega võitlemine kõigi elu paremaks teeb. See tähendab nende elu, kes probleeme näevad. Sest kui pooled ei näe probleeme ja on rõõmsad, siis peavad pooled tegema topelttöö, et rõõmsad ei avastaks üks päev, et maailma enam pole ja nad ei tea enam, mida teha, sest nad ei saa olla rõõmsad aga nad ei oska probleeme ka lahendada. Rõõmsad vist tähendab siinkohal romantilised ja naiivsed. Ja mul on tunne, et nad on mu ümbritsenud ja ma ei leia selle mannavahu sees enam üles neid asjalikke inimesi, kes maailma aitaksid päästa.

See on muidugi viimase poole aasta teema, et maailmapäästjad on maailma kartma hakanud ja see pole ainult minu maailmapäästjatega juhtunud. Räägitakse. (Seda ka räägitakse, et kiriku juures on 20 sentimeetri paksune madu, mäletate?) Osad maailmapäästjad on muidugi takerdunud asjadesse nagu töö (>raha>pikaajalisemad maailmapäästmisoperatioonid), Paul teab, kas nende otsused on olnud õiged ja kannavad vilja.

Maailmapäästjate otsiprogrammi kõrval jõudsime Budapesti. Ja ma sain vist osaliselt sellest linnast aru, vähemalt sain ma aru mõnest kohast linnas. Siis kui me veetsime põhimõtteliselt kogu oma aja ühes kvartalis, leides sealt parimad kohvikud (Massolit Books), parimad baarid, parimad raamatud ja lõpuks parima toidu. Ja muidugi põnevaimad inimesed ja loomad. See on see kvartal, kust leiab ilusaimad sünagoogid ja rohkete lugudega tänavad.

Mõned märkmed ungarlastest ka. Olen kaotanud lootuse, et üks naissoost isik saaks üldse Ungaris vastassooga normaalselt suhelda. Pole olemas. Ei, ma ei pinguta üle, ma olen lihtsalt harjunud, et ma olen inimene, mitte tühi koht! Näide! Nimelt annavad ungari mehed kätt ainult meestele ja põhimõtteliselt nad ei märka eriti lahkumisel nägemist öeldagi naistele – ei mingeid põsemusisid või muud asendust käesurumisele. Nii ma siis leiangi end kogu aeg käsi välja sirutatuna ebameeldivast olukorrast, kus keegi ei tea, mida peale hakata. Sest mida ta tahab üleüldse? Alguses ma püüdsin sellest välja tulla lausega „I’m as man as he is!“ vms. Aga keegi ei võtnud õppust ja ma vist olen alistumas ja nimetan kogu selle projekti integreerumiseks. Kes ei tahaks käituda nagu kohalikud?! Ma veel leian aega teistest näidetest ka kirjutada!! Seniks tuleb mind lihtsalt uskuda!

Ülikool on olnud märgatavalt suurem kaos kui Tartu ja üliõpilased…ma pole kindel, miks nad ülikooli on tulnud. Märkus käib motivatsiooni kohta. Tundub nii kohatu, kui väikestest loengutest puuduvad pooled ja kohaolijatest on omakorda vaid pooled koduse töö teinud. Neil pole isegi vabandust, et nad ei saanud ungarikeelsest koduse ülesande kirjelduses aru. Üks põnevamaid kohti on kahtlemata raamatukogu arvutisaal, kus enamik arvutiekraanidest on fesari-sinised. Täna teatas üks grupitöökaaslane, et ta mängis just raamatukogus mingit teadmata nimega horror game’i. Millest me räägime?

 

Nädala kommentaar. See ei ole minu probleem, et pooltuttavad ei tunne mind ära fesari profiilipildilt. See on nende endi probleem, kui nad omavad peas reeglit, et profiilipilt peab olema kõigile arusaadav näopilt, sest see on näoraamat.

Jaa, ma ei viitsi midagi selles osas teha, et pildid on osaliselt peidus, alati saab lahti klikkida…ma ei viitsi midagi teha.

Rumeenia

november 18, 2012

Sel ajal kui ameeriklased tänupühi pidasid, ajasin ma ennast närvi lõputute Iisraeli jamadega. Kahju, et ma enne palestiinlastega kohtusin kui iisraellastega ja veelgi kurvem, et iisraellased, kellega ma kohtunud olen, ei ole eriti USA-Iisraeli liinil või Euroopa-Iisraeli liinil või misiganes liinil, kus võideldakse igaveste terroristide vastu, kelle ainsaks ühistunnuseks vist jääbki islam. Õige, sellest on ka kahju, et enamik mosleme, kellega ma pikemalt läbi käinud olen, on sündinud Euroopas või Türgis. Ja kuna ma ei olnud eriti ette valmistatud selleks järgmiseks enesekaitseks (keda me mõnitame) Iisraeli poolt nende raamatute ja artiklite ja muude paberite taga, mis teatavad mulle, kui oluline on intervjuu küsimuste koostamine ja grupi suurus vms, siis tuli see kõik nagu pomm tagahoovi. Kuigi üks hetk pidi see ju niikuinii jälle peale hakkama.

Ungarlased ei ole seda ilmselt veel avastanud või miks nad peaksidki. Raske on isegi Balkani pärast muretseda, mis on üle Vojvodina ja küll need sada rahvust türklaste või slaavide vastu saavad, kui jamaks läheb. Ungarlastega arutame me pigem sellest, kas kolmapäeval on järjekordne vaba päev ülikoolis, miks on ja kas peaks olema kõigis teaduskondades. Siin on niikuinii nii lühike semester, et vahet vist pole, kas ära jätta veel üks päev. Eksamid on niikuinii 5 päeva jooksul, üks kõik kui palju kursuseid sul parajasti on.

Rääkides millestki, mis on siin, siis õnnestus meil paar nädalat tagasi Rumeenia/Suure Ungari reisil ära käia kohalike ungarlastega táncházis ehk siis tantsumajas ehk siis ungarlaste seas väga populaarsel tantsuõhtul, kus me kohtusime Marosvasarhely/Ta(i)rgu Muresi tantsuhuviliste ungarlastega, õppisime natuke laule ja tantse. Iganädalaste külastajate kõrval olime muidugi käpardid, aga tantsuõpetaja oli tore ja natuke ungari keeles laulda ei olnud ka viga.

ImageImage

Meie Rumeenia avastusretk oli tookord rohkem ungarlased Transilvaanias. Kuna kuskil siin võiks olla mu eelmisest Brasov-Sigishoara-Sibiu Transilvaania külastusest üht-teist, siis nüüd oli kindel plaan minna uudistama ka põhjapoole. Tulemuseks mõnetunnine jalutuskäik Oradeas, paar päeva Kolozsváris/Cluj-Napocas, päevane matk Turinist Turdasse ja lõpuks üheks ööks Marosvasarhely’sse. Kuigi Transilvaanias on ungarlasi hulgi, ei oodanud me siiski, et reis kukuks välja nii, et me rumeenlastega pea aega ei veedagi. Teadlikult otsisin Couchsurfingust ungarlasi, et me vähemalt ungarlastega saaksime koos olla ja kuulata, mis, kus ja kuidas ungarlasena Transilvaanias olla on, aga lõpuks leidsimegi ennast vaid ungarlaste seast. Meie võõrustaja oli päris üllatunud, kui isegi baaris vestluskaaslasteks magyarid leidsime. Aga Rumeenia rumeenlastega olime juba nädal enne piisavalt aega veetnud.

Reisi suurimaks üllatajaks oli Oradea/Nagyvár, mis üllatas oma lõputu hirmuhkete hoonete ridadega. Kes oleks oodanud, et me nii uhkesse linna sattuda võime. Kirikuid ja muid pühi ehitisi jagus igale tänavale, üks rohkem üles löödud kui teine, kõik eri usulahkude esindajatena. Kõige ilusam katoliku kirik, mida ma eales näinud olen, vist lihtsalt kuju pärast, palju selliseid ikka näeb. Seest on katoliku kirikud nagu nad on, ega seal vist ikoone vaatamas käida, jah. Kui midagi, siis maale, aga hästi, õigeusukirikukaunistuste-usku nagu ma olen. Aga Rumeenia õigeusukirikud ei valmistanud pettumust, kui siis ainult igavene Balkani ja nüüdismaailma jama – mõned arvavad, et kirikuid tuleb ikka veel ehitada. Ehitada suurelt ja uhkelt ehk kohmakalt, ja igale poole. No ja me kõik oleme näinud, mida see endaga kaasa toob, jõletisi, mis jätavad vanad kirikud peitu.

Image

Image

Kõige toredam katoliku kirikImageSünagoog ja taamal uus kirikujõletisImage

 

Cluj oli üllatavalt suur, natuke üllatavalt kole ja natuke üllatavalt ilus, täis noori aktiivseid inimesi. Kuidagi vastakas oma megauute ja –vanade rongide ja rumeenlaste ja ungarlastega, aga samas täis nii paljusid üllatavaid nurgataguseid. Huvitav oli jälgida ungarlaste ja rumeenlaste kooseksistentsi kohati nagu eestlaste ja venelaste oma. Ungarlaste baarid, kohvikud, päevade kaupa jagatud klubiõhtud. Alatine küsimus, kas öelda köszönöm või multumesc. Viimane ei muutunud muidugi Turdas ega Marosvasarhely’s, kus ungarlasi oli järk järgult aina rohkem. (Ja Kolozsvári  kohta on kõige olulisem teada, et Szegedi ülikool oli enne seal ja polnud teps mitte Szegedi ülikool ja praegu on Clujis üks ainsatest ülikoolidest Rumeenias, kus rahumeeli ungari keeles õpetajaks saab õppida. Juhuks kui tuleb selline mõte.)

Image

Kõige sünagoogilikum kirik, mida ma oma elus näinud olen (ja mul on hulk teooriaid ja kahtlusi).

Turda rõõmustas oma peaväljaku kirikuga, mis nägi välja, nagu eeskujulik Eesti 15. sajandi kirik, aga keegi polnud talle torni püüdnud otsa ehitada. Mõlemal korral, kui me Turdas olime, olid huvitavamad kohad kinni ja peale peaväljaku me eriti sotti ei saanud, mis seal on ja mis ei ole. Kõige põnevam oli esimesel korral minnes lihtsalt üle karjamaamägede-küngaste jalutada ja vahtida Cheile Turzii’t. Liiga palju ungarlastest turiste, lahkusime pärast lõunat.

Image

Marosvasarhely’st olime kuulnud juba imelugusid, sest meie Cluj’i seltskond oli peamiselt sealt või vähemalt sealtkandist, kus ungarlasi üldse Transilvaania raames kõige rohkem on. Meie üllatuseks oli linn mattunud hoopis sudusse ja tundus pigem nagu rumeenlased püüaksid ungarlasi välja suitsetada, kui et see on kõige ilusam linna Rumeenias üldse. Mnjamh, surnuaiad oli huvitavad, táncház oli tore, võõrustajad, kelleks oli ühe Cluj’is elava tudengi pere, oli vapustav, aga linn. Jah, ungarlased, jaa, praetud kastanid, kodune toit, külalislahkus, linnus ja linnusekirik, künkad, aga ootused olid suuremad.

ImageJuudi surnuaialtImagePuukirik!ImageMeie suurepärane teejuht Targu Muresis!Image

 

Nädal varem olime me Szegedist roninud Aradi, plaaniga minna Timisoarasse ka, aga kuna ei mänginud nii välja, siis sai sellest hoopis pikk Aradi nädalavahetus. (Ja Temesvárist tean ma ju kõike oma ühe intensiivse öö raames, mis me seal Artaga veetsime.) Uhke, ungarlasi on märgata vaid kaudselt – kirkute järgi, mõnede ungarikeelsete siltide järgi, langosid(langoš), kürtöskalácsid(kürtöškalatš). Küll aga teavad rumeenlased, kuidas teha maitsvaid saiakesi ja küpsiseid, nädalavahetuse olulisim avastus kindlasti. Ja väikese käigu Radnasse/Lipovicasse tegime ka, mis on olnud Szegedi katoliiklaste jaoks üks olulisimaid palverännaku paiku.

ImageImageRadna katoliku kirik ja kloosterImageKindlus mäe otsas, kuhu me kunagi ei jõudnud.ImageLipovicaImage

Rumeenia õigeusu kirik Lipovicas

Nädalavahetuse lõppeks külastasime Bodrogi kloostrit, mis olevat asutatud juba 12. Sajandil (praegu küll Rumeenia õigeusu klooster) ja sõitsime kohalike rongidega, mis on mu lemmikud üldse. Ungari väikeste liinide rongid on ka mu lemmikud. Ja mu lemmikumate lemmik on Subotica Horgoši rong, aga ma ei tea, kas seda rongikski võib kutsuda. Tramm-rong vist. Ja nädalavahetus algas koos veidra piiriületusega Nadlacis/Nagylakis, kus piirivalvurid ei viitsi isegi kaht eraldi kontrolli teha, vaid passivad koos ühe juures…ja koos kohaliku slovakiga. Slovakkia vähemus, jeah, nad on ühed ainsad, kes siin kogu aeg märkamata jäävad. Pärast piiri ja slovakki oli Nadlacis mingi tüüp, kes püüdis valida keelt vastavalt sellele, kes me oleme, aga kellele Estonian/észt/Estonija ei öelnud midagi. Lõpuks ma küsisin mingis makedoonia-serbia-vene keeles, sest ta oli meile enne serbia keeles vastanud (jah, me olime Rumeenias+ja te veel küsite, miks siin nii lahe on).

ImageImageKõigepealt ma katsin, et see ongi kõik, mis alles on. Aga oli hoopis mingi algus, edasi mineval teel olid sellised ristimajakesed, nagu paremal, kuhu siis igasse küünla sai süütada. (Ja inimesed selles autos nii ka tegid – peatusid iga risti juures iga 50m tagant.)ImageKõige lahedamate värvidega ikoonid!ImageImage

Oo, ja Aradis oli meie võõrustajate (find me another word for host!) maja ees kirik, kust kõlarite abiga võimaldati kogu naabruskonnal pühapäevasest paaritunnisest teenistusest osa võtta. Elagu õigeusklikud!

Keele- ja kooliõppest

oktoober 7, 2012

Vahepeal

Ungaris hakkab mõstlik õppetöö septembri kolmandal nädalal ja lõppeb detsembri esimesel nädalal, mis tähendab seda, et kõik tuleb ära teha ühe kuu vähema ajaga kui Eestis. See omakorda tähendab, et peab palju aega veetma kooliasjadega, mis tähendab, et peab eriti palju aega veetma kooliasjadega, kui nädalavahetustel ringi sõita. Kõik see kokku tähendab, et ma ei jõua eriti endast igas kanalis teada anda.  Päris põhjendatud, eks.

 Kui koolist alustada, siis on mul iga kord pärast serbia keele tundi nii palju emotsioone, mida ma kindalsti jagama pean. Kuidas õpitakse Szegedis serbia keelt? Eks ikka nii, et tõlgitakse hästi palju serbia tekste ungari keelde ja ungarikeelseid lauseid serbia keelde. Ja vahepeal dikteerib õppejõud ungari keeles lauseid meile tõlkimiseks. Ja vahepeal arutame me grammatika üle ungari keeles.

Et milles on probleem? Selles, et mu ungarikeelne lingvistikat puudutav sõnavara on suuremas osas puudulik ja kui ma pean vastama pööramine, siis vastan ja idem, ti ideš, on ide (mina lähen, sina lähed, tema läheb), sest mul pole õrna aimugi, kuidas pööramine ungari keeles on. Järgmine probleem on see, et ma teen „etteütlustes“ ungari keeles mitte ainult tähevigu vaid ka sõnavigu, sest ma ei suuda nii kiiresti kõike meelde jätta/ei tea sõnavara. No ja siis on veel see probleem, et mu serbia-ungari tõlge on suhteliselt nõrk… Eelmises kontrolltöös õppisin ma, kuidas on nagi erinevates keeltes ja et loeng ei ole üldse nii lihtne sõna ungari keeles.

See kõik oleks täiesti mõttetu küsimus, kui mind ei võetaks teiste tudengitega võrdselt, sest ma olen hälvik, aga kuna ma ei saa hälvik olla, siis pean ma ungarlastest tudengite keskel telepaatiliselt püüdma neile seletada, et asi e i o l e minus, asi on u n g a r i keeles. Jep, asi EI ole minus! Seniks, kuni see kõigini jõuab, kuulan ma, milliseid totakaid vigu ma kontrolltöödes teen (mis on meil igal esmaspäeval, sest serbia keel on kolm korda nädalas, tihemini kui ungari keel).

Jätkata keeleõppeteemadega! Serbia keele õpiku teise peatüki tekst on kahest mehest, kes lähevad baari jooma, söövad liha ja arutavad, mida nad liha kõrvale joovad. Üks joob kangema kraami asemel hoopis musta kohvi ja mineraalvett, kindlasti moslem, aga seda ei ütle meile keegi. Siis jääb üks meestest väga purju, teine on kaine, viib ta koju, esimene halab, et naine saab ta peale pahaseks, kui ta purjus on ja üleüldse, nad peaksid veel ühe pitsi võtma.

Soome keele õpiku teine peatükk on vanemast meesterahvast, kes on kaotanud just oma naise, langeb masendusse. Tal pole päevad läbi midagi teha ja ta on kurb kõige pärast, mis neil tegemata ja rääkimata jäi. Ja nüüd ta ei tea mis oma eluga peale hakata, aga õnneks on tal sõbrad, kes teda kõigest üle püüavad aidata.

Võib-olla annavad need lood liigagi hästi rahvuste kohta käivaid stereotüüpe edasi? Peaks mõnest eesti keele õpikust vaatama.

Balkanist

september 15, 2012

„Serbia ning Bosnia ja Hertsegoviina peaksid vaatama tulevikku ja jätma selja taha (kui keeruline on jälgida õigekirjareegleid, kui unustad olla keelenats) oma õnnetu mineviku.“ Balkan Insight http://www.balkaninsight.com (juhuks kui te inglisekeelseid Balkani uudiseid tahate jälgida, suht pinnapealsed, aga eri valdkondadest ja palju kohalikke ajakirjanikke, kes püüavad näidata kohalikku elu pigem lääne vaatepunktist, kui balkanlaste endi.

Kõlab nii toredalt, ainult, et kuidas minna optimistlikult edasi riigis, kus pool riiki on nimetatud Republika Srpskaks(Serbia Vabariigiks) ja teine pool Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooniks? Ja küsimus ei ole loomulikult poolte nimetamisest, vaid nende sisulises iseseisvuses ja koostöövõimetuses. Rääkimata kolmeks jaotumisest, kui küsimus on peamistes BiH (Bosna i Hercegovina) rahvustes – bosniakid, serblased ja horvaadid.

Aga vaatame siis olukorda positiivselt – serblased, horvaadid ja bosniakid ei tapa enam üksteist tagahoovis ja mõneti on see ütlemata suur samm. Nüüd on ainult naabrite pool jama, serblased ja albaanlased. Ilmselt ei hakka ma kunagi uskuma, et Balkanil nii hiljuti nii veriselt sõditi, kuigi vaatan 2010-2012 albaanlaste ja serblaste konflikte Kosovos ja tean, et see kõik on toimunud just nüüd, ajal mil Balkan on olnud mu kõige turvalisem koht maailmas, kaasa arvatud Kosovo.

No ja niikuinii on Balkanil alati püütud unustada oma koledat minevikku ja vaadata heldesse tulevikku…ja siis annab keegi ikka põhjuse edasi sõdida.

Kui ma aasta tagasi läbi Põhja-Kosovo hääletasin, siis oli päris veider, kui autojuht ütles, et ta peab korra peatuma, et…serbia keel, millest ma alati aru ei saa. Ronib autost välja, võtab kapoti alt Kosovo numbriplaadid, kruvib Serbia omad ära, vahetab, pistab Serbia numbriplaadid kapoti alla, katab need veel millegagi ja tuleb autosse tagasi. Valmis! Aga enamik autosid sõitis seal veel eelmisel suvel ilma numbriplaatideta, mis sa neid ikka kogu aeg vahetad. Serbia numbriplaadiga Lõuna-Kosovosse sisenemine tähendab väga paljude agressiivsete inimeste viha alla sattumist, nagu ka Kosovo plaadiga Serbiasse minnes.

Ei tea, kuidas eelmise suve konfliktide tõttu piiriületus muutunud on, peaks nüüd ju Kosovo piiril Serbiaga olema Kosovo piirivalve, aga eelmisel aastal sõitsime sealt lihtsalt üle. Korraks pidi küll piirivalvuritele tere ütlema, aga passi keegi näha ei tahtnud.

Aga kuna ma ju elan nüüd Ungaris, kuigi Serbia piiri ääres, siis ungarlastest nii palju, et teiste rahvaste sallimatuses nad balkanlastest maha ei jää. Aga millegipärast käib see mulle siin nii palju rohkem pinda kui Balkanil. Ise nii rahulikud ja malbed, aga kedagi ei kannata. Mis tähendab palju veidraid nalju isegi loengutes, näiteks Country of Immigrants. Aga enim olen ma pettunud, et ülikoolis leiab hulga välismaalastele mõeldud loenguid, mis on täis tüüpilisi Ungari võimulolevate parteide poolt mõjutatud ajalookäsitlusi ja keegi isegi ei maini, et põhisündmusi võiks vaadata teise nurga alt või panna rõhu teistele kõrghetkedele ajaloos.

Viimaks minu kaks lemmikomadust, mis ungarlased endi juures välja toovad – nad on pärit idast ja nende kultuur on täis sealseid elemente ja nad on äärmiselt kristlik (katoliiklik) maa. Ülimalt uhked on nad mõlema üle. Minus tekitab see vaid segadust. Igatahes, Jobbik, ungari natsionalistlik partei jätkab oma edukat teed selles riigis, kus Iisraeli tudengid ütlevad, et nad on norrakad ja mustlased omavad sama vähe õigusi kui kus iganes mujal. (Kui ma ennast kokku võtan, siis ma kirjutan, kuidas Ungaril on tore vähemustele pööratud süsteem, et paista kõigi vastu sõbralik ja nii saavutada parimaid tingimusi naaberriikides elavatele ungarlastele.)

Jobbik – populaarsuselt kolmas partei, jobb  tähendab parem või õigem, jobbik on parem, õigem. Hüüdlause eelmistel valimisitel „Ungari ungarlastele“. Kahjuks pole ma veel ühegi Jobbiki pooldajaga poliitikast rääkinud. Prantsuse-ungari päritolu üliõpilane kommenteeris, et alati kui vestluskaaslased saavad teada, et ta ei ole rassist, siis näevad nad teda nagu ülitundlikku imelikku. Võrdluseks tõi ta looduse kaitsja, kes ei luba puult vilju võtta, sest see on nagu puuvilja tapmine. Sellise pilguga nad sind vaatavadki.

Ei leidnud ühtki Kosovo pilti kiirel otsingul, aga eelmise suve Bosnia ja Hertsegoviina siis.

Alati tead juba kaugelt, kes külas elavad. Küla Velika Kladuša juures.

Bihać

Mu lemmikpüksid kellegi teise jalas.

Heloo!

september 8, 2012

(Hello! hääldatuna heloo on kasutusel nii kokku saades kui lahkudes. Mu ajus on alati lühis, kui sõna sedakuulen.)

Pärast kõiki neid võlgu jäädud postitusi, mida ma viimase paari aasta Balkani seiklustest oleks võinud kirjutada, võtan ma ennast kokku ja katsun uute seikluste vahele tippida ka vanu. Neid, mis nii traumeerivad on olnud, et ikka veel meeles on. (Aa, jaa, teadmiseks, ma otsustasin, et fakt, et keegi mu irooniast aru ei saa miniringkonnast väljaspool, ei peaks takistama mind ennast hästi tundmast. See on minu suure unistuse täitumine, teha pool aastat nalja, millest ainult mina aru saan. Aga siis tulid soomlased…ja näidake mulle kedagi, kes nende naljadest aru saab.) Aga võib-olla ei mäleta ma enam ühtki ja jäävadki jagamata. Mis seal ikka.

Praeguseks olen ma ühel pool kuuajase keelekursusega, piisavalt traumeeriv, ja nädalase Makedoonia reisiga, nii veider, et ma olen otsustanud mitte kunagi enam mõista balkanlasi. Elagu mittemõistmine ja omaarmastamine, ma olen ikkagi idaeurooplane. Ja ma tahaks, et lääneeurooplased sellest ühel päeval aru saaksid, enne kui on liiga hilja, et idaeurooplased vihkavad kõiki peale endi. Aga siiras usus ühtsesse Euroopasse ja liiga suure töömahu kõrvalt Aasias ei märka nad oma suurimaid liitlasi pöördumas nende suurimaiks vaenlasiks! Mitte et mina midagi teha oskaks, aga ikkagi (ma tean).

 

Ainsad pulbrid, mida makedoonlased kodus omavad. Edutult teisi maitseaineid otsivaid välismaalasi on nähtud hulgi.

Mnjamh, Makedoonia. Tähendab Serbia oli enne Makedooniat loomulikult. Ja enne Serbiat olid kaks väga armast inimest, kes hääletavad varsti Venemaale ja Hiina ja loodetavasti näen ma neid kunagi jälle Euroopas. Aga need kaks inimest palusid mul kokku võtta põhipunktid, kuidas tüdrukuna hääletades käituda tuleb, et mitte jamadesse sattuda ja selle üle ma viimased kümme päeva mõelnud olengi. Teile kirjutan ma sellest siis, kui ma ükskord neile olen oma viimastest avastustest kirjutanud. Nende probleem seisnes selles, et tüdruk sattus kogu aeg probleemidesse autodes, kui poiss tagaistmel magas, aga oli tõesti liiga armas tütarlaps!

 

Et siis Serbia, jah. Novi Sadist olid lahkunud kõik tuttavad, kelle telefoninumbreid ma tean ja pärast seda, kui terve Ujvidek (ung k nimi) minu sealolekust teadis, sain ma sõnumi tundmatult numbrilt, mis palus mul minna baari Pero kella üheksaks. Mindud! Astun väravast sisse ja seal on Pika, ideaalne! Mõne hetke pärast selgus, et tema ei olnud sõnumisaatja ja nii me juttu ajasime ning hästi varjatud sõnumisaatjat ootasime. Hiljem organiseerisid nad mulle öömaja sama baari teisele korrusele, kus stuudiod ja omaniku korter asusid. Jälle üks katusealune öö.

(Novi Sadi inimesi tean ma seetõttu, et pärast oma EVSi veetsin ma nendega kuu (ja poole aasta pärast nädala ja järgneval suvel nädala ja ka sel suvel mõned päevad) organiseerides lastelaagrit, kuhu tulevad igal aastal lastekodulapsed Bosnia ja Hetsegoviinast, Kosovost ja Serbiast, vahel ka Makedooniast. Kolme esimese riigi lapsed on peamiselt serblased ja bosniakid, kes kõik räägivad sama keelt, kuidas me seda ka ei nimeta. Makedoonia lapsed peavad suhtlemisel natuke vaeva nägema. Aga see oli tore, kui kaks väikest poissi seisavad kõrvuti ja ütlevad üksteise järel „oo, sa räägid natuke serbia keelt!“,  „Oo, sa räägid natuke bosnia keelt!“. Õpid ühe, räägid nelja!)

Õhtuks Makedoonias. Kes veel ei tea Skopje 2014 projekti, siis uurige järgi ja vaadake, kuidas uut riiki uue ajalooga ehitatakse. Põhimõtteliselt on see linnakeskuse ümberehitus, 100 skulptuuri püsitamine, mis on praeguse hetke makedoonlastele oluline (ja mis kreeklased täiesti marru ajab) ja kogu see kupatus tõestab makedoonlase seotust Vana-Makedooniaga, sest hetkel ei ole miski viimasest tähtsam. Seoses aktiivse ajaloo kirjutamise protsessiga on Makedoonias nimetatud kõik Makedoonia Aleksandriks. Näiteks MAANTEE, mis läbi riigi viib ning lennujaam. Võib-olla antakse varsti välja passe ainult Makedoonia Aleksandri nimega, kes teab. Ja peab mainima, et Kreekasse sisenedes on neil silt, mis teatab, et te sisenete riiki, kus Aleksander Suur tegelikult sündis. Ja loomulikult käib sama jant Philippos II-ga, kellel oli au olla Aleksi isa.

Ninoo, kuna ma olin eelnevalt Serbias otsustaud, et ma ei saa enam Balkani inimestest üldse aru, siis jätkasin ma mittemõistmisega Skopjes, hiljem oma kodulinnas Kavadarcis ja lõpuks Bitolas. Mul on hea meel, et ma praegu aru sain, kui erinevad on sõpruse definitsioonid riikides. Või mis on austus, lugupidamine…õnneks olin ma noorem ja … aga võib-olla ma hakkan varsti vanemaks ja …-ks. Ja suudan üle saada tundest, et mitte keegi Balkanil ei näe maailma minuga sarnaselt ja ei suuda isegi püüdes näha. Miks nad peakski. Vist.

No ja Makes olid pulmad, uus noortekeskus koos uute noorte, vabatahtlike ja töötajatega, uued poed ja uued Euroopa Liidu rahadega ehitatud linnaväljakud ja tänavad. Ainult inimesed seisid oma eludega samades kohtades, mis oli vist veidram kui kõik uued asjad kokku. Ma läksin kaks aastat tagasi ära ja nad plaanivad siiani minna välismaale, kiruvad VMRO-d (partei, mis võitis viimased valimised ja oli võimul ka enne seda, miski ei muutu, isegi kui ei meeldi), tahavad vahetada töökohti ja minna teise linna õppima. Võib-olla need, keda ma ei näinud, on oma unistused teoks teinud ja sellepärast nad mu vanadele radadele ei jäänudki.

Õpetasin teda kuduma, tal oli vist huvitav, üks makedoonlane pinnis teda samal ajal, et ega tema või mõni ta sõber ei varastanud just koolikotti ülikooli juurest, kus olid ta dokumendid eksamite kohta. Varast me ei leidnud ja kotti ka, ainult varga väljanägemisega inimesi, nagu ikka. Enda jutu järgi oli tal naine, kes andis talle kõigeks raha ja kaks last. Ja ta oli 150-aastane, mul oli veider oma vanust öelda, sest ilmselgelt ei liikunud me samades süsteemides ja ma ei osanud oma vanust ümber arvestada tema kasutatavasse süsteemi. Ühtlasi palus ta mul minna koju Eestisse ja abielluda, et mu isa ei peaks enam muretsema minu pärast. Mida ma siin ikka üksi tänavatel hulgun.

Bitolas oli kauaoodatud pulm, mu makedoonia õde ja Kavadarci kaasvabatahtlik hakkasid suureks, said ühelt poolt koos makedoonlasteks ja teisalt koos ameeriklasteks, palju segaseid emotsioone, vähemalt minus. Aga on tore, et on sündmusi, mis toovad inimesed kokku kõigist nendest eri riikidest, kuhu praeguseks sattunud oleme.

 

Leidsin just sellise stipendiumi http://www2.archimedes.ee/amk/index.php?leht=170 !!! Õnneks olen ma juba liiga vana.

Kuna ma ei suuda kuidagi kirjutamist tegevustega samas tempos hoida, siis…

August 2012

29.07-24.08 Ungari keele kursus (4 loengut päevas, jei!)

4.-5.08 Subotica/Szabadka, Palics, Horgos

11.-12.08 Novi Sad/Újvidék

18.08 Makó

19.08 Szatymaz

25.08-03.09 Serbia (Novi Sad), Makedoonia (Skopje, Kavadarci, Bitola)

 

 

Arva ära, mis lipp see on!

 

 

 

Ma usun, et Skopje tunneb ennast umbes sama moodi, nagu see linnakaart.

(Kirjutatud enne Makedooniasse minekut, ungari keele kursuse lõpus, umbes 25. augusti kandis.)

 

Üks kuu, neli nädalat ungari keelt, kaks nädalat päris oma kohta, kaks nädalavahetust Serbias, kaks veekeskust Ungaris, mõned serbia õigeusu kirikud, liiga palju ungari katolikke, esimesed couchsurferid, esimesed ungari perekonnad, mõõdukalt poolakaid ja soomlasi, ülemäära natsionalismi, seltskonda ja +35 kraadiseid päevi, …

Kõik see on läinud ühtlase katkematu jadana, vist ei tee nädalatel vahetki, kui esimene Poola oma välja jätta. Poola, mitte eriti muutunud, kui siis lõputu hulk hipstereid iga nurga peal, hoidku keegi meid nende eest, aga Ungarisse nad ei jõudnud.

Kuna mu Poola juhtumised on olnud viimaste aastate juures äärmuslikud, siis eriti midagi tegemata pole jäänud, kui siis sellest korrast lisandub pikamaarongiga jänest sõitmine, sest pileteid enam rongile polnud, aga mul ja nii mõnelgi teisel oli vaja Varssavi ronida. Kohustuslikud sööklad pierogidega ja purskkaevus passimised, kusjuures see purskkaevuelu rõõmustas mind vist enim, ei näe ma seda Poolast põhjas ega lõunas, aga igal pool võiks. See vee teema on üldse kahtlane, kus on joogikohad tänavatel ja kus on purskkaevud, kus lapsed mängida saavad ja kus veevoolikud, millega ennast kasta saab? Teel Eestist Makedooniasse näeb neid kõiki, aga koos ei saa kunagi.

Ja loomulikult oli kogu Poola jalka pärast siiani lõpmatu ehitusplats, sest miks olekski pidanud kõik valmis saama mängude endi ajaks, oh ei. Aga Varssavi Zahodnia rongijaam nägi uute ekraanidega küll märgatavalt mõistlikum välja kui talvel.

Eriti uhke olin ma muidugi oma vene keele oskuse üle, mida ma Ecolinesi bussil hoogsalt arendasin koos valgevenelase Glebiga. Kuigi ta alguses arvas, et me võime proovida inglise keeles rääkida, siis lõpuks õpetas ta mulle juba äärmiselt olulisi sõnu nagu eterniit, katusekivid (mida targad telefonid plaadiks tõlkisid, aga nagu te kindlasti teate, vene keeles hoopis eri terminiga märgitud on ja milleks me pidime vaatama umbes sadant katust, et ma lõpuks aru saaksin, milliseid võib nimetada millekski, mis kõlab nagu kilpkonn mingis keeles, aga ma ei mäleta millises). Ja otseloomulikult ei mäleta ma mitte ühtegi sõna, mida ma selle lõputu bussisõidu jooksul õppisin.

Varssavis lubasin ma slaavi meestel toimida nii, nagu nad kõige parema meelega teevad, olla nõrgema poole teenijad ja kaitsjad (ilmselt, et nad hiljem saaksid kodus passida ja teha ei midagit, kui nende naised neid vastu teenivad, minu arvates on see ainult lõputu võitlus – kõigepealt õiguse pärast ise oma asju kanda, enda eest otsustada ja pärast teine võitlus, et mitte täita kõiki järgnevaid käske, kultuuridevaheline eimiski) ja nii saingi ma alles Ungaris teada, kui keeruline mu kohvrit tegelikult rongidest üles ja alla vinnata on. Siis ei olnud enam mingeid slaavlasi.

Puu üleval, all imeline Horgoši (Horgos ungarlastele) rongijaam, Ungari piiri ääres Serbias. Tõeline maailma lõpp. Aga sattusin sinna mõni nädal hiljem ööpoolikul tagasi. Oli vähem hirmus ja rohkem kodune.

 

 

 

 

 

 

 

Küla nimi kõikvõimalikes kohalikes tähestikes ja (kohalikes ja vähem kohalikes) keeltes.

Ainus tee rongijaamani. Läks veidi aega, enne kui Marcin uskus, et see võikski olla rongijaam. Ülemisel pildil võib majal näha roostetanud kohatahvlit.

Ma pole päris kindel, miks meie Subotica(Szabadka)/Palići(Palicsi) reisist ainult Horgosi pildid on, aga ehk te kuulete sellest 24-tunnisest kiirvisiidist Serbiasse rohkem.

(Siis mul sai jaks otsa ja ma ei viitsinud enam midagi rohkemat kirjutada. Kuigi on miljon asja, mida ma TEGELIKULT öelda tahan. Али има време (Aga selleks on aega. mk))