Rohkem ja vähem vingu

Kõigepealt sooviksin ma vinguda teemal “Võtmepädevused EVSis”, mis on täiesti veider ja segadusse ajav. Nende võtmepädevuste põhjal peaks valmima minu Youth Pass, mis näitaks, kui palju oma EVS aastast õppisin, mida õppisin ja kuidas õppisin. Kaheksa erineva teema all on päris mõistlikke asju, näiteks “Learning to Learn” ehk õppima õppimine, mis on minu puhul täiesti tajutav, vahel küll selles osas, et ma ei oska oma õppimist planeerida.

Teiselt poolt on seal näiteks punkt “Emakeeles suhtlemine”, mis ajab lihtsalt nutma. Kui ma väga pingutan, siis võin nõustuda, et avastab mingeid asju emakeele kohta. Näiteks seda, millised on väljendid või et on tõesti palju käändeid. Ja kui oma emakeelt teistele õpetada, siis ehk ka. Aga arvestades teema alapunkte “Võime kasutada emakeelt sobival viisil” ja “Võime väljendada mõtteid, tundeid ja fakte sõnades (suuliselt ja kirjalikult)”, siis ei saa ma absoluutselt aru, kuidas need arenema peaksid.

Saan ainult aru, kuidas need alaareneda saavad. Näiteks hetkel, kui ma teatasin, et eesti keeles ei ole ju sellist sõna nagu laamendama. Rääkimata siis väärakast lauseehitusest, inglisekeelsete lausete tõlkimisest eesti keelde koos veidrate lisanditega ja üldine segapudru rääkimise või kirjutamise osas. Kõige hullem on see, et ma peaksin iga nädala lõpus tegema kokkuvõtte, mis sisaldab ka “Mida ma õppisin sel nädalal” värki. Mulle tundub, et mult oodatakse “Sel nädalal õppisin lahendama kultuuridevahelisi konflikte, tolereerima rohkem erinevaid inimesi, oskan läbi viia projekte mõttest lõpptulemuseni ja õppisin uue keele selgeks”. Neid kokkuvõtteid ei saa ju nädala peale teha…!

Hakkain nüüd mõtlema, et äkki nad tahavad, et ma kirjutaksin oma youth passi, et sain aru, kuidas emakeel võib kaduda võõras keelekeskkonnas elades, mis on lihtsalt mõttetu soga…

Kolme nädala pärast olen Sarajevos taas koolitusel, seekord mid-term ehk kõik see youth passi jama ja õppimise värk, mis võib olla põnevam. Valmistun hotellinduseks ja mängudeks, huuh, ei kõla absoluutselt hästi…

Sirbi lugemise kõrvalt tekkis mul tohutu igatsus igasuguste vähegi mõistlike kultuurielamuste osas. Isegi kohalikku külateatrisse ei ole enam olnud põhjust minna. Vahepeal mingit live kontserdindust toimub, aga ega eriti ikka ei ole. Ja teine asi on info organiseerimatus. Nii raske on midagi teada saada. Kohalikel käib kõik naaber räägib naabrile skeemi põhjal. Mulle meeldib rohkem see avalik informatsioon. Kozufi suusakeskus on üks armas armas paik, kuhu ma jätkuvalt hobuse ja paadiga Makedoonia kaardiga kohale pean minema, keegi midagi ei tea. Kõik lootus on pandud telefoninumbrile, millele ma veel helistanud ei ole. Vähemalt olen leidnud mõned inimesed, kes elavad keskusele lähemal kui 80 km mööda teed ja täitsa tahavad ühineda.

Ja kas selle koha nimi, kuhu ma lähen, on eesti keeles Istanbul või Istambul? Keeruline. Kuigi mulle meeldib Istambul rohkem, siis jään vist Istanbuli juurde.

Aa, ja kuna on kuu lõpp ja kuna siin on mingi lollakas süsteem internetiga, siis on meil hetkel aeglane internet ja kui ma i-tähega kohast tagasi tulen, siis ma panen üles.

Korteriomanikud teatasid, et meie küttekeha ei tööta, sest väljas on liiga külm. See on täiesti normaalne, et see ei tööta, kui liiga külmaks läheb. Aga tänaseks on juba nii soe, et see nõustus töötama päeval!

Järgneva 10 päeva jooksul Sofia – Istanbul – Skopje lainel. Reisist tean seda, et mul on kahe türklasest tuttava numbrid, kes mind on nõus majutama, kellel on aega ja tahtmist minuga koos olla. Ja et homme on buss Sofiasse ja Sofiast on mitmeid asju Istanbuli minemas. Tuleb üks põnev olemine taas.

Vahepeal

Kavadarcit on tabanud kohalike jutu põhjal suurim külm viimaste aastate jooksul. Kuna kohalikud tegelevad minevikuga suhteliselt loominguliselt, siis ma ei ole päris kindel, et see ka tõsi on. Eestiga asja võrrelda ei anna, aga miinuskraade on küll ja talvejope leidis ka lõpuks kasutust. Igal pool on parajalt jahe ja pea igas siseruumis võib tabada minituule akende ja uste juurest ründamas. Nagu juba ammu katsetatud, siis harjub kõigega.

Meie kallis kodus keeldub kööki, asenduselutuba ja esikut (ühtlasi ka vannituba) soojas hoidev värgendus töötamast, nii et söögitegemine on kole ja palju etem on kellelegi külla sattuda. Praegu harrastan jopes kirjutamist, sest köögis ei sega ma ühtegi magavat inimest.

Viimased pühadevärgendused sai üle elatud Drenovos, mis oli ikka üllatavalt põnev. Küla noored tüübid teevad ennast kollideks ja ahistavad külaelanikke. Peamiselt küll hirmutavad lapsi. 13. veebruari õhtul jooksevad ringi ja on rõõmsad, ööpoole hakkavad majast majja käima, et midagi saada, seejuures käiakse tõesti kõikidest majadest läbi, nii et hommikul seitsmeks ollakse omadega mäel.

Hommikul tehakse käed musta lögaga kokku ja aetakse külainimesi taga ja tehakse nende näod, käed ja halvemal juhul ka riided kokku. Kuna enamik noormehi on ka minu “õpilased”, siis olid nad väga positiivsed minu määrimise osas.

Ühtlasi otsustasin endale uue pere hankida, kelle juures ma seal olin. Minu kuueaastane õde ei pese hambaid, aga see-eest kaks vanemat on tublid ja korralikud, ainult õppida ei viitsi… No mis motivatsiooni sul on, kui sa tead, et ülikooli ronid paberi pärast ja hiljem niikuinii tööd ei saa selles valdkonnas. Pärast abiellumist enam naised haridusteega ei jätka, kuigi siin see ikka muutub, aga seega mu asendusema on põhiharidusega. Talle tundus täiesti võimatu, et Eestis on ka noortel vanematel tahtmise korral kõrgharidus.

Ühtlasi kohtusin ka huvitava Austraalia perekonnaga, milles ema oli makedoonlanna. Oma nelja lapsega, kellest kaks olid kooliealised, otsustasid nad aastaks Makedooniasse tulla. Sugulased Austraalias, Rootsis ja Saksamaal on siis kohustuslikud.

Vahepeal on siin mõned uued suured muutused toimunud, nagu detsembri Euroopas viisata reisimine ja avalikes kohtades suitsetamise keelamine. Esimese üle olen lihtsalt rõõmus, aga teine on lausa suurepärane. Pärast igat kohvijoomist või baaris istumist ei pea tervet komplekti riideid masinasse viskama. Kohalikud on muidugi kurjad ja juba on peetud kohvikute/baaride streik. Seejuures ei ole mingied suitsuruume või eraldi osi, vaid kõik aetakse õue. Paraku olen juba jõudnud kohta, kus sees siiski lubatakse veel suitsetada, sest omanik on politseist…

Albaanlasi püüdsin mõista paar päeva Tetovos, kus on kaks vabatahtlikku Poolast. Peamiselt albaanlaste linnas elades, on nad ikka päris segaduses, mis keelt õppida tuleks. Ühelt poolt on neid makedoonia keele tunnid, aga keegi nendega seda keelt ei räägi ja mõni inimene ei ole isegi nõus rääkima, aga päris albaania keele kasuks pole nad ka otsustanud.

Mina suutsin täiesti närvi minna kolm öösel uskumatut juttu albaanlase suust kuulates. Päriselt ka, ma püüdsin alguses mõista ja kohati ma mõistangi, aga kui mulle seletatakse, kuidas Makedoonia valitsus tahab Makedooniat kaheks riigiks teha, et oleks albaanlaste ja makedoonlaste oma, siis olen lõplikult alla andnud. Olen alati aru saanud, et küsimus on territooriumi laiendamises. Õnneks kohtusin mitmete toredate albaanlastega, heade suhete nimel otsustasin poliitikat ja ajalugu mitte analüüsima hakata.

Õnneks jõudsin ka Popova Šapkale lauatama, kuigi mul polnud midagi oma asjadest kaasas, sest pidavat lumetu olema. Lõpuks oli üksjagu lund, ilusaid vaateid, sõidukindlust ja lusti. Rajad küll hooldamata ja tõstukid kohati väga ekstreemsed. Mingi jutu järgi ei viitsi riik, kelle omand see on, eriti midagi uuendada ja nii see seal laguneb. Makedoonia suusaseltskond oli igatahes kohal ja rõõmus.

Tundsin ennast esimest korda päris noore inimese moodi ka Kavadarcis. Täitsa Eesti moodi oli üks hetk, kohalikega kohvi juurest kohvi juurde, autosõitu, toredaid noori inimesi, kellegi vanemate kontoreid ja väikeseid parke. Arutada oli palju ja põnevat. Oli nagu päris.

Aa, ja see, et ma tunniajase etteteatamisega toanaabri sain, on vist ka teatamata. Aga Poolast on minu päris esimene toanaaber. Tema korralikkus või vähemalt püüdlus selle poole tuleb kindlasti kasuks. Kuigi koristamisaeg mul täielikult napib, motivatsiooni on muidugi palju:D Pärast kaht nädalat peaks ametlikult mõne vaba õhtupooliku leidma, et koristada.

Viimased nädal aega veetsin eesti inimesega eesti keelt rääkides, mis oli ütlemata tore ja kainestav. Ühtalasi kaotasin pool oma make ja inglise keele hääldusest ja püüdsin kõigiga vales keeles rääkida. Raske on, kui tundub, et emakeeleks on saanud kolm keelt. Raske on, kui isamaaks on kaks riiki. Ja pärast viit päeva siin tuleb lause “Ma ei tea, kuidas sa siit kevadel ära lähed”, siis tundub, et keegi nagu natuke mõistaks.

Lapsed on jälle koolis, hämmastavalt rõõmsad ja aktiivsed, muud inimesed on langenud talveunne või masendusse, mis on vähem motiveeriv. Minul ootab ees nädal Istanbulis, nii et õnn on õue peal ja elu ilus. Vahepeal on jõutud kaks korda Bitolasse, korra Prilepisse, paar korda Drenovosse, Skopjesse eesotsas mustlaste linnaosa Šutkaga. Külastatud igasugu inimesi igasugustest rahvustest.

Muide, need hulluksajavad jõulutuled on pea kõikjalt maha võetud, siinsetes riikides peab lihtsalt seda õudset tulukeste aega läbi elama, muidu ei usuks.

Pildid homme (üks päev tulevikus võib-olla)

Jõul taas

Teised jõulud saavad tänasega läbi. Tegelikult on see põhadeasjandus siin päris põnev, sest neil on vaja hirmus palju päevi, et puhata, lõbutseda ja juua.

5. jaanuari õhtul teevad kõik lõket, grillivad vorsti, hüppavad üle lõkke, laulavad idiootseid laule, on rõõmsad ja ööks ülimalt purjakil. Lõkkesse visatakse tammeoksi ja nende praksumist peetakse õnnetoovaks jne. Lõkke kustumise ajaks kakeldakse. Seda osa vaatasime Sakinaga pargi otsast (paganama hea väljend), linn oli nii vali, igast majast tuli mingit laulu, iga lõkke ümber lällas inimesi ja rakette pidid nad ka taeva poole laskma. Lisaks oli pargis ebamugavalt palju elajaid (Kavadarci armas noorsugu) ning kui me lõpuks olime ennast tühjaks nutnud ja rääkinud, siis jalutas mööda mingi kamp, kes rõõmsalt teatas “Kreaktiv association” vms. Teretere, ma tean, et me ei ole inimesed selles linnas, oleme KREAKTIV.

6. jaanuari hommik algab asjaga Kolede, mis sisaldab endas palju lapsi, kes jooksevad ukselt uksele, peksavad okstega maad ja laulavad laulu, mille viimased kaks rida teatavad “Kui küpsiseid ei ole, lendab aken kildudeks!”:D Jaiks, igatahes õppisime ameerika vabatahtlikuga ühe neist lauludest selgeks ja laulsime igal muul ajal kui Koledel.

6. jaanuari õhtul on suur söömaaeg, mis sisaldab paastuaja toitu (üldse ei ühenda ära, kuidas öeldakse toidu kohta, mida süüakse paastu ajal). Üks noormees teatas, et nad tähistavad jõule ainult 6nda õhtul ja söövad ube, et see on põhivärk, ei tea. Meie seevastu pidasime sellel ajal Matej sünnipäeva, pannkoogi- ning pidžaamapidu kolm ühes. Pannkooke tehti lõpuks pool ööd, sest superpann absoluutselt ei tahtnud neid küpsetada, kodupannidega ei saa üldse teha…Aa, ja vist ei eksi, et enne seda söömaaega murtakse mündiga leiba ja kes mündi saab, on järgmisel aastal eriti õnnelik. Meil oli kohe kaks leiba ja kaks õnne.

7. jaanuari hommikul käiakse kirikus, hiljem rikkalik söömaaeg. Minu suur plaan oli jõuda Velesisse, kuhu ma olen juba kuu aega tahtnud jõuda vist. Sakina suur plaan oli jõuda Bitolasse. Nagu suurte plaanidega ikka…veetsime kõik päeva Kavadarcsi. Ja isegi kui ma 7 hommikul üles ärkasin kindla plaaniga 45 minuti pärast bussi peal olla, oli kõik määratud teistpidi minema.

Nojah, kella kolmeks suutsin ma uksest välja saada ja alustada oma kahetunnist seiklust Kavadarcis. Ma unustan väga tihti ära, et peale selle hirmutava peatänava (mis on hetkel veel hirmutavam, sest on igasugu jõulutulesid täis) on siin päris lahedaid kohti. Lisaks võtsin ma eesmärgiks leida üles Kavadarci ainus mošee, mille olemasolu kõik uskusid ja mida isegi vist näihtud oli, aga asukohta seletada ei osanud keegi. Tegelikult asus päris peaväljaku läheduses.

Ei tea, kas kõiki tõmbab mäe otsa, aga mind küll. Iga kord kui kuhugi kõrgemale sai ronida, siis ronisin, lõpuks sai ainult üle oru teise päe otsa kõrgemale ja selle jätsin pikemate päevade jaoks. Ülevalt näeb nii hästi, kuidas see linn saastunud on (panin just polluted inglise-eesti otsingusse – kui kohutav). Ilus hall tekk üle oru ehk üle linna. Mis seal ikka, metallitöötlustehast juba ühe inimese jõuga sulgema ei lähe ja kohalikud ei paista minuga eriti kaasa tulevat.

Lisaks sain ma tuttavaks ühe hobuse ja ühe hobuse omanikuga. “Et mis sa siin ikka pildistad ja jalutad?”. Aga mulle jäi peaaegu tunne, et ta uskus, et ma räägin normaalselt makedoonia keelt ja tundis rohkem huvi, kuidas ma sellisesse kohta jalutama ja pildistama sattusin. Sesmõttes, et palju positiivseid kommentaare tuleb kohalike poolt mu keeleoskuse osas. Ja mul on tunne, et ma suudan igal teemal juttu ajada ja ennast väljendada, kuigi reaalsuse ei ole absoluutselt nii šokolaadikreem.

Lisaks tutvusin kiirelt ketikoeraga (koer, kes jookseb sinu suunas, kett järele lohisemas), peaaegu edukalt ignoreerisin tüüpe, kes minu tähelepanu saamiseks 15 minutit vilistasid ja hiljem külla kutsusid ja põgenesin nelja kitse eest kellegi tagaaedadesse, väga hirmutavad kitsed olid! Hiljem ei saanud ma kuidagi nendest tagaaedadest tee peale ja mu ümber oli nii palju kirevaid kukki ja segased kanu. Pidin mööduma taas kitsedest, karjus selestas mulle midagi, aga olukord oli liiga hirmutav, et talle tähelepanu pöörata ja kui esimese teekese moodi asjal seisis mu vastas eesel, siis hakkasin ma juba loobuma mõttest, et kuidagi ma siit pääsen. Aga, aga, seal oli üks rõõmus onu koos eesliga, kes ilmselt aru sai, et ma üldse ikka sinna ei kuulunud ja seletas, kuidas ma tasa-tasa võin eeslist mööda minna ja kõik läheb hästi ja seal ongi asfalteeritud tee. Tadaa! Aga tagaaiad ketikoerte, kanade ja kukkedega ON hirmutavad.

Õhtul pidasime ka jõule – head kodused kohalikud toidid keeleõpetaja juures, kes meil rohkem sõbranna eest on ja keda me kõik hirmsasti armastame. Kuna me lihtsalt ei suutnud sinna normaalsena ilmuda, siis tulid prantslannad ideele minna teletupsudena. Ekraane me küll kõhupeale ei joonistanud, aga ühte värvi riideid sai küll kuhjatud. Punasest sai küll oranž ja lillast sini-lilla, aga mina olin 100 protsenti La-La.

Homme ootab ees jaapani õhtu sushiga keskuses ja pärast seda vist tordisöömine, sest Matej sünnipäeval me lihtsalt ei suutnud seda süüa ja täna unustasime kaasa võtta jõuludeks. Järgmisel nädalal on vana uue aasta algus, igasugu karnevali ja muidu tralli lubatakse. Mina lähen vist Drenovosse oma parimate lastega vastu võtma.

Imelisest aastavahetust kirjutan ehk lähiajal.

Ja kuigi see võib olla rassistliku mõtteviisi põhialus, siis WE ARE NOT THE SAME (ei suutnud eesti keelde tõlkida, kuidagi vildakas jäi). Ja kuigi mulle arutelu lõpus tundus, et äkki me ikkagi oleme poolenisti ühesugused, siis inimesed on liiga erinevad ja kuigi see tekitab sõdu ja blablabla, siis am ei ole valmis ütlemaks, et me oleme ühesugused. Me ei ole ühesugused oma keha poolest, me pole ühesugused oma kogemuste, vajaduste, arusaamade jne poolest ja me pole ühesugused mingi hinge poolest või sisemise olemuse poolest või kuidas te ei soovi seda ka nimetada. WE ARE NOT THE SAME…ühel päeval kasvan suureks ja saan üle.

Feissbuuki kasutajad saavad üksjagu aastavahetuse pilte kiigata. Väärt oli. Neli päeva lund, mägesid, head rahvusvahelist seltskonda.